Tütarlaps kuldsest läänest

"Tütarlaps kuldsest läänest" (originaalis "La Fanciulla del West") on Giacomo Puccini ooper kolmes vaatuses.

Libreto autorid on Guelfo Civinini ja Carlo Zangarini, kes võtsid aluseks David Belasco näidendi "The Girl of the Golden West" ("Kuldse lääne tütarlaps", 1905). Teos on pühendatud Suurbritannia kuningannale Alexandrale. Tegemist on helilooja modernseima ja maskuliinse alatooniga ooperiga, kus on selgesti tuntavad Debussy teoste ja eriti Richard Straussi ooperi "Salome" mõjutused. Paistab silma suurepärase orkestratsiooni poolest, mis teeb selle muusikute poolt kõrgelt hinnatuks.

Etendamine

Esmaettekanne toimus 10. detsembril 1910 New Yorgi Metropolitan Operas. Esmaettekandel olid rollide loojad Emmy Destinn (Minnie), Enrico Caruso (Dick Johnson), Pasquale Amato (Jack Rance), Georges Bourgeois (Billy Jackrabbit), Adamo Didur (Ashby), Dinh Gilly (Sonora), Marie Mattfield (Wowkle), Albert Reiss (Nick). Esietendist dirigeeris Arturo Toscanini. Ooper leidis 20. sajandi esimesel poolel regulaarset esitamist, kuid ei kuulu enam teatrite püsirepertuaari.

Esietendus oli tänu Ameerikas eriti populaarsele Enrico Carusole väga edukas. Puccini käis kummardamas 55 korda. New Yorgi muusikakriitikud tegid aga ooperi karmilt maha. Puccini ja tema looming oli aga Itaalias sedavõrd populaarne, et Itaalia sõdurid laulsid Esimese maailmasõja kaevikutes ajaviiteks selle ooperi kolmanda vaatuse tenori aariat „Ch’ella mi creda libero e lontano”. Lugu on ekvivalentne inglaste lauluga „It's a Long Way to Tipperary”.

Eestis on ooperit esitatud Estonia teatris 1937, 1963 ja 2018 pealkirjaga "Tütarlaps kuldsest läänest", mis võtab rohkem aluseks libreto aluseks olnud näidendi.

Peamised tegelaskujud

Minnie (sopran), Jack Rance (bariton), Dick Johnson (tenor), Nick (tenor), Ashby (bass), Sonora (bariton), Billy Jackrabbit (bass), Wowkle (metsosopran), Jack Wallace (bariton), José Castro (bass) ning kaevurid Trin (tenor), Sid (bariton), Bello (bariton), Harry (tenor), Joe (tenor), Happy (bariton) ja Larkens (bass).

Faabula

Tegevus toimub Ameerika kullapalaviku aastatel 1849–1850 Californias Cloudy Mountainsi jalamil olevas kullakaevurite laagris. Kaevurid mängivad Polka Saloonis pokkerit ja on valmis oksa tõmbama ühe oma valemängijast kaaslase, kui tuleb šerif Jack Rance. Ta on armunud salongipidajanna Minniesse. Tüdruk tõrjub aga šerifi lähenemiskatseid, sest too on abielus. Salooni saabub rändur ja seikleja Dick Johnson. Minnie tunneb temas ära mehe, keda ta oli kunagi kohanud ja lootnud uuesti näha. Tegelikult on Dick Johnson tagaotsitav bandiitide juht Ramirez. Temal ja ta bandel on plaan röövida Minnie valduses olev kuld. Armunud naine näitabki, kuhu kuld on peidetud. Dick Johnson tunneb omakorda, et on tüdrukust sisse võetud, ega tee välja oma meeste märguandest kullapeidikut rünnata. Minnie võtab Johnsoni oma toas vastu. Nad vannuvad teineteisele armastust. Johnson jääb ööseks Minnie juurde. Šerif Rance otsib Johnsonit, kelle Minnie on jõudnud ära peita. Minniele näidatakse tagaotsitava Ramireze fotot. Tüdruk tunneb pildilt ära Dick Johnsoni. Jäädes kahekesi, tunnistab Johnson oma seotust bandiitidega. Minnie käsib tal lahkuda. Väljas kõlab püstolilask. Johnson on saanud haavata. Minnie võtab ta enda juurde tagasi ja peidab uuesti ära. Tuleb Jack Rance, kes näeb pööningult alla tilkuvaid verepiisku. Minnie õhutab šerifi mängima pokkerit, kus panuseks on Johnson. Tüdruk võidab pettusega. Šerif loobub oma nõudmisest Johnson arreteerida. Mõne päeva pärast püüavad kullakaevurid Ramireze kinni ja valmistuvad tema poomiseks. Kui silmus on juba ümber kaela pandud, tuleb Minnie. Ta hoiab kaevurid püssi ähvardusel Johnsonist eemal ja veenab neid meest vabastama. Saades oma tahtmise, lahkuvad nad koos kullakaevurite laagrist, et alustada kuskil mujal uut elu.

Peamised muusikanumbrid

• Minnie piiblitund „Lavami e sarò” ja valss „La, la, la”;
• Minnie ja Johnsoni duett „Mister Johnson, siete rimasto”;
• Johnsoni aariad „Quello che tacete” ja „Ch’ella mi creda”;
• Minnie aaria „E anche tu lo vorrai”;
• ansambel „Et tu mio trin”.